AU TEOTAJA OLI ÄHVARDANUD KOHTUGA

Kuulsin täna huvitavat klatši, nimelt Võru linn kihavat mu loost ning loo peategelased Aivo ja Maira, puudega lapse ema Silja Suija ja ta laste au teotajad (värdjaks kutsumine on selge au teotamine, seda ei eita vast keegi) olid ähvardanud mind kohtusse kaevata. 

Nojahhh, eks seda oli muidugi arvata, seepärast ei tahtnud ju ka kaks Lõuna-Eesti meediaväljaannet teemat puutuda. Kuna nood kaks on tuntud protsessijad. Palka siis veel omale advokaat ja käi kohtu vahet.
Mul probleemi pole - ma võin ise ennast esindada. Seda enam, et karta ei ole midagi. Kirjad on ilmunud selle inimese loal, kelle meilile need au teotavad kirjad saadeti. Ning teotatul on õigus pöörduda ajakirjanduse poole oma au kaitseks. Ja ka oma laste kaitseks, kuna värdjateks ei sõimatud üksnes Siljat, vaid ka tema lapsi. Puudega laps end ise kaitsta ei saa ning siin on emal täita väga tähtis roll. Astuda välja oma lapse kaitseks.

Ma ise käituks täpselt samamoodi kui Silja.

SILJA-AIVO LOOST VEEL

Mu eile kirjutatud lugu pani teid kaasa elama ning see on tore, kuna tegelikult ei puuduta see probleem ju vaid Siljat ja Aivot - ning Mairat, kes on Aivo uus elukaaslane - , vaid ka paljusid teisi puudega lapsi kasvatavaid emasid. Ja ka neid tublisid isasid, kes kasvatavad oma puudega last üksi.

Sest raske või sügava puudega laps jääb ju elu lõpuni lapseks, oleme nüüd ausad, mu sõbrad, eks. Silja ei saa jätta 24-aastast Janet üksi koju või saata teda üksi linna peale nagu me saadaksime oma tavalise 24-aastase. 24-aastane Jane vajab ööpäevaringset järelevalvet ning kes talle seda praegu pakub? Silja. 

See on aga väga raske ülesanne ja eriti olukorras, kus sul on veel kodus väike kaheaastane laps. Sellisele koormale pakuks tohutult leevendust, kui isa võtaks vahetevahel Jane enda juurde. Mis oleks ju ka ülimalt normaalne, kas poleks? Kuus päeva kuus, iga mees elaks selle üle. Võtta oma laps kuueks päevaks kuus enda juurde, et ema saaks natukene puhata. "Natukene kodust välja," nagu Silja ütleb.
Ma küsisin Aivo käest, kas ta siis Jane järele ei igatse. "Muidugi igatsen!" prahvatas Aivo seepeale. Igatsus on seega olemas. Aga takistab Aivo sõnul see, kuidas Silja suhtub tema uude elukaaslasesse Mairasse. 

No nüüd me teame, mikspärast Silja niimoodi suhtub. Kes suhtuks hästi, kui tema lapsi nimetataks "värdjateks"? 

Ilmselt oleks Siljal ja Aivol mõistlik uuesti laua taha istuda ning kokku leppida, kuidas nad Jane eest hoolitsemise koormat jagavad. See on pikk aeg, kuna puudega laps jääb lapseks elu lõpuni. Kuidagi peab seda aga siiski tegema, kuna tegemist on siiski oma lapsega, kellest ei saa käsi puhtaks pesta. 

Esmalt on vaja, et Aivo oma meili taas enda kontrolli alla võtaks ega lubaks selle alt kellelgi oma laste ema ahistavaid kirju saata. Seejärel võiks ta kirjutada Siljale, mida tema ise mõtleb. Tema, Aivo, Jane isa. Kuidas teha nii, et kumbki vanematest ei murduks hoolduskoorma all ning kumbki saaks igas kuus natukene puhata.
Kui probleem on uues elukaaslases, siis saaks isa äkki üürida omale eraldi korteri, kus veedab need kuus päeva kuus koos Janega? Või tasub ta siis nende päevade eest Siljale, et ta saaks palgata tugiisiku, kes sel ajal Jane eest vaatab, kui Silja puhkab? Samas oleks ju ikkagi ilus, kui isa ka oma tütrega tegeleks, kuna Jane igatseb isa järele. 

Ja kui nüüd laiemalt vaadata, siis samasugune probleem on ju ka paljudes teistes peredes, kus puudega laps. Sageli kaob isa ära ega anna end enam kunagi näole. Ja kes siis täiskasvanud puudega lapse eest hoolitseb? Ikka ema. Valvab päeval ja öösel ning sageli ka tõstab. Kuigi isal oleks palju lihtsam tõsta, meestel on rohkem jõudu.
Minu loo mõte oli ka ärgitada puuetega laste isade südametunnistust. Ärge jätke oma lapsi maha, olite ju ka nende saamisloos osalised. Ei ole õiglane, et kandam jääb vaid emale. Minge ja vaadake, mida TEIE teha saate, kuidas saate aidata. Abi pole ju vaja palju, puuetega laste emad on maru tugevad.

Silja küsib ainult KUUT PÄEVA kuus.

SILJA SUIJA JA AIVO UDRASE LUGU. LÕUNA-EESTI SEEBIOOPERI KESKMES ON SÜGAVA PUUDEGA LAPS

Seda lugu ei julenud avaldada kaks meediaväljaannet.

Hakkasin läinud nädalal kirjutama artiklit inimesest, kes saatis sügava puudega lapse emale kirju, kus nimetas tema lapsi "kõõrdsilmseteks värdjateks" ning "väikesteks värdjateks"? Kui mu lugu valmis sai, ei soovinud väljaanne, kuhu teda kirjutasin, seda aga avaldada, kuna kirjade saatja on suur protsessija. Samal põhjusel ei tahtnud teda avaldada ka teine väljaanne, kuhu teda edasi pakkusin. "Lool pole midagi viga," tõdeti sealt, kuid korrati sama - kirjade saatja ähvardas kohtuga. Kuigi kirjad on fakt, nad on saadetud selle inimese meiliaadressilt, kardavad väljaanded ikka. Et äkki tuleb protsess. Äkki Aivo ja Maira kaebavad.

Ka minule ütles puudega lapse ema - Silja Suija - eksmees, kelle nimi on Aivo Udras, et kui ma selle loo kirjutan, siis ta kaebab mind kohtusse. "Tuleb hagi!" ähvardas ta. "Ja kuus Kuu-uurijat!" Pidades siis ilmselt silmas, et ka mina jõuan Kuu-uurijasse. Kujutasin juba ette, kuidas Maira Venkov (Facebookis Maira Mesi) läheb Kuu-uurijasse ja ütleb, et uinub igal õhtul patja nuttes, sest Irja Tähismaa ahistab teda oma küsimustega.

Heakene küll, te ei tunne mind ara inimesena. Ega te seepärast mu blogi loe, et teada-tuntud argpüks olen. Eks pean siis oma reputatsiooni õigustama. Avaldan loo ise. Ei saa olla nii, et üks inimene läheb ja nutab Kuu-uurija saates, et teda ahistatakse, aga ise sõimab teise last nii räigelt, et isegi tsoonimehed kahvataksid.

Ülal Kuu-uurija saates Silja Suijat ahistamises süüdistanud Maira Venkov (Mesi) ning teisel fotol Aivo Udrase meililt saadetud kiri Silja Suijale, üks räigemaid nendest.

Lugu ise on siin:

Kes ahistab keda? Lõuna-Eesti seebiooperi keskmes on abi vajav sügava puudega laps

Eesti üks vaadatavamaid telesaateid Kuu-uurija kajastas 10. veebruaril nn Lõuna-Eesti seebiooperit, kus „südikas naine“ Maira Venkov süüdistas oma Haanjas suusabaasi pidava elukaaslase Aivo Udrase eksnaist Silja Suijat selles, et too teda pidevalt ahistab: helistab ja kirjutab, viib õuele prügi ja nõnda edasi. Maira kurtis saates, et tema õhtud lõppevad patja nuttes ning et tema sooviks on kehtestada Siljale lähenemiskeeld. Saates oli juttu ka Silja ja Aivo lastest, kes olevat täiskasvanud ega vaja seetõttu isa abi.

Maira mehe üks lastest on sügava puudega

Mille Maira aga oma jutust täielikult välja jättis, on see, et üks tema elukaaslase ja Silja lastest on sügava puudega autist Jane. Jane on küll 24-aastane, kuid vajab oma puude tõttu ööpäevaringset kõrvalabi. Seda pakub talle praegu tema ema Silja Suija, kelle sõnul peab ta Jane eest hoolitsema üksi, kuna isa Aivo ei osale lapse abistamises sellest ajast peale, kui kohtus uue elukaaslase Mairaga.

„Aivo on keeldunud Janega suhtlemast juba neli aastat,“ ahastab Silja. “Tal on keelatud lastele raha andmine ja Jane eest hoolitsemine. Maira on mulle mitu kõnet teinud, kus sõimab, et peaksin koos Janega hullumaijja minema. Ta helistas ka Meielasse (puuetega inimeste toetuskeskus Võru linnas) ja küsis, et mis mõttega peab isa oma puudega last hoidma. Kõik oli normaalne, kuni Maira võttis Aivo juhtimise üle. Olukord on lihtsalt eskaleerunud ja ma palun vabandust, et olen sattunud sellisesse olukorda, mida üks proua on suutnud tekitada. Kahetsen, et ma ei salli ebaõiglust ja manipuleerimist ning et hoolin oma laste tulevikust.”

Kuidas Silja Jane eest hoolitsemist ette kujutaks? „Meil sai Aivoga 2023. aastal kokku lepitud, et ta võtab Jane enda juurde kuueks päevaks kuus. Sel kevadel saab meie kokkuleppest kaks aastat, aga Aivo ei täida seda. Enne Mairat meil seda probleemi polnud, Aivo oli alati nõus Janet võtma. Janel on hea meel, kui ta saab vahepeal ka isa juures olla, ja mina saaks siis natuke puhkust. Teine variant oleks see, et Aivo panustaks rohkem rahaliselt, et ma saaks korra kodust välja ja palgata inimese, kes on nõus Janega olema. Ma lihtsalt soovin mõnda Jane-vaba päeva ja puhkust.”

Silja sõnul võttis Aivo Jane pärast kokkuleppe sõlmimist vaid ühe korra ning pärast seda ta lepet enam ei täitnud. “Edasi hakkas rääkima neljast päevast ja lõpuks ei midagi. Siis kutsus oma tütrele politsei, kui ta Haanjasse tema ukse taha viisin.” Silja Aivole Jane tuleviku üle arutlemiseks helistada ei saa, kuna mees on tema numbri blokeerinud.

Kes ahistab keda?

Nüüd siis õhku paisatud ahistamissüüdistused. Silja ahistavat Mairat, kes õhtuti patja nutab. Siljal on aga rääkida sootuks teistsugune lugu. Nimelt on talle Aivo meililt saabunud mitmeid e-kirju, mille räige sisu jahmataks juuksejuurteni vist ka karastunud tsoonimeest. Neis on ropu sõimuga üle valatud nii Silja ise kui tema ja Aivo ühised lapsed, kaasa arvatud Jane. Kirjad on saadetud Aivo aadressilt, kuid kummalisel kombel on neile alla kirjutanud „Kaunitar Maira.“
Olgu mõned neist siinkohal ära toodud, lugejale jääb võimalus otsustada, kas nende kirjade saatjal on põhjust õhtuti patja nutta (kõige räigemad kohad laste kohta on välja võetud):

*”pane ennast pölema see oleks sulle köige kergem karistus;”
*”Sa rase part vaata peeglisse /…/ Lapse oled ka linna pealt saanud lits!!!”
*”mingit JANET EI TULE, SA IDIOOT ELA OMA ELU JA LÖPETA SEE SORKIMINE MIS ELU ELATI ENNE SIND JA PEALE SIND, SA MINE VABATAHTLIKULT VANGI,
TÄISKASVANUD INIMESED ELAVAD OMA ELU JA TEENIVAD ISE ELATIST JA RAVIVAD HAMBAID, MITTE EI IME EMME TISSI JA EI KERJA ISA RAHA, SUL ON SINU MOODI 5 VÄRDJAT-KÕÕRDSILMA-AUTISTI!!!!! SAA ÜLE ET OLEN NAINE JA SINA MUNADETA MEES! KAUNITAR MAIRA”
*”haige eit seo ennast kinni ja mine hullumajja ravile”
*“lõpeta see teiste eludes sorkimine ja FB ilkumine, tagane väärikalt, ma ei saa midagi teha kui sulle pole seda ilu antud ja oled meheks sündinud, süüdista oma vanemaid mitte mind kaunitar Maira.”
* Meid ei huvita sinu sohilaste elu, need vàiksed várdjad on ka autistid lits.”

Aitab vast küll, ei piina lugejat enam. Kirjadest tuleb välja, et nende saatja, kes nimetab end “Kaunitar Mairaks,” vihkab puuetega inimesi südamepõhjast, kuna nimetab autiste põlgusega “värdjateks.” Kas see on põhjus, miks Silja endine elukaaslane enam oma lapsega kohtuda ei taha ning teda enam oma koju sisse ei lase? Kuna tema uus elukaaslane leiab, et tema sügava puudega laps on “kõõrdsilmne värdjas”?

Küsime Aivo enda käest. Helistasin talle paar päeva tagasi hommikupoole. Ütlen talle, et tema meililt on Siljale saadetud sellised meilid. Loen need talle ette. “No aga vaata, milline see Silja on!” karjub Aivo mulle vastuseks. “Kõõrdsilmne!”

Uurin, kas ta on tõepoolest niimoodi oma laste kohta kirjutanud. Aivo vaikib hetkeks ja pomiseb siis, et sellised kirjad sai kirjutatud “emotsiooni pealt.” Otsest vastust temalt kirjade autori – kas see oli tema ise või Maira – kohta ei saa.

Et Jane ühel päeval tema Haanja kodus ukse taha jäeti, Aivo ei eita. Tema sõnul läks nõnda seepärast, et Silja ei teatanud talle Jane toomisest ette.

Uurin Aivolt, kas Jane on tema laps. Aivo ütleb, et jah, on küll. Miks ta siis Jane vahetevahel enda juurde ei võta?

“Kuulge! Juba kohtunik küsis istungil Silja käest, et miks Aivo peab võtma Silja last, kui Silja suhtub sedasi Mairasse?” prahvatab Aivo. “Miks ma pean teda võtma?”

Silja last? Kuid Aivo ütles ju äsja ise, et Jane on ka tema laps. Kuidas siis ainult Silja laps?

Nüüd saab Aivo kurjaks. “Teate, minge persse!” prahvatab ta ning lõpetab kõne. Saadan talle pärast seda veel e-kirja, kus palun tal kirja panna tema nägemus Jane eest hoolitsemiseks. Aivo ei vasta sellele.
Helistan ka ahistatud Mairale. Ütlen, et tahan küsida nende kirjade kohta, mis on Siljale saadetud Aivo meililt.

“Ma ei vasta teile,” ütleb Maira, kui on küsimuse ära kuulanud. Saadan talle küsimused Facebooki messengeri, mis teatab, et ta on küsimusi näinud. Ta ei vasta nendele.

Võtan ühendust ka toetuskeskus Meiela juhi Tatjana Panitškinaga, kellele Maira on Silja sõnul helistanud. Tatjana ütleb, et tõepoolest on nii Maira kui Aivo Meielasse helistanud ning Meiela on üritanud Jane eest hoolitsemise küsimust ära lahendada, kuid kahjuks ei ole sellest midagi välja tulnud. Tal on ka konkreetne ettepanek - nimelt võiks tema arvates muuta seadust sedasi, et täiskasvanud puudega lapse eest peaks hoolitsema mõlemad vanemad, mitte ainult eestkostja. Praegu saab loota vaid kokkuleppele, millele üks pool võib vilistada. Praegu vajab Jane ennekõike turvalist ning stabiilset keskkonda, millele vihakirjad kindlasti kaasa ei aita.

Kuidas seda saavutada, kui käib selline madin ning üks pool on teise kõned blokeerinud ega soovi üldse lapse teemal suhelda? Silja ei tea. “Kõige rohkem häirib mind ebaõiglus, mina kes ma olen viie lapse ema, võitlen oma laste nimel, aga mind koheldakse nagu rämpsu,” ütleb ta kurvalt."

KAS MUL ON KODUMAA? KIRJANIKU FUNKTSIOONIST SÕJA AJAL

Ma kritiseerisin Sveta Grigorjevat, et mis mõttes räägib kirjanik oma "funktsioonist" sõjaajal. Ülepea on hirmnaljakas, et kirjanik ei leidnud paremat sõna kui funktsioon, ma oleks pannud roll, aga kummastav on ka see endale mingi muu rolli otsimine kui kirjutamine. Oma aja mõtestamine, mis ongi kirjaniku ülesanne. 

Üldiselt on ka kirjanikud alati kõnelenud rahu poolt. Ka need, kes on olnud sõjas, on pärast kirjutanud sõjast õuduse ja õõvastusega. Robert Graves, Ernest Hemingway, Louis-Ferdinand Céline. Kas tänapäeva kirjanikud ei võiks õppida nende kogemusest, selle asemel, et arvata, et nende sõda on kuidagi parem ning õilsam?

Üks sõber kirjutas seepeale: "Ka Grigorjeva räägib rahust aga räägib ka vajadusest anda oma panus oma kodu kaitsele. Sina sellest aru ei saa, sest sinul puudub arusaam mis on Kodumaa, Isamaa. Sinule on peamine et saaks soojas olla ja ainult kõike ja kõiki maha teha."

Huvitav point! Tal on õigus, ega mul vist tõesti ole seda üht kindlat kodumaad. On ju ema Ingerimaa, mis on nüüd osa Venemaast, ning isa Eesti. Kaks kohta, kust ma olen pärit. Eks ole sama ka tolle sõbra endaga - temal on need kaks kohta Eesti ja Iisrael.

Tema on muidugi suurem patrioot kui mina. Mina nii suur patrioot ei ole. Nagu ma ka ühes intervjuus ütlesin - ma ei tea, kas kirjanik üldse saab olla patrioot, ilma et ta muutuks osaks riigi propagandamasinast.

See Grigorjeva tekst näiteks on puhas propa. Leia omale sõjaaja funktsioon, astu Kaitseliitu, mina astun ka. Eks kirjanikud peavad neile makstud rahade eest teeneid osutama, arusaadav. Mulle pole Eesti riik kirjatööde eest sentigi maksnud. Ega taha ka mu kirjutisi avaldada, mitu kirjastust ütlesid mu romaani avaldamisest ära, kuna ma polnud nõus seda ümber kirjutama. Kas olen kade? No eks muidugi oleks tore kirjanikupalka saada. Ma armastan raha. Aga samas ei suudaks ma seda kuidagi vastu võtta ning peaks kirudes loobuma, kuna ma ei suudaks toota tellitud tekste.

Selliseid, kus on sõna "funktsioon."

Brrrrr.

Enne olen südamerahuga Kremli agent või idioot.

Nii et kas mul siis on kodumaa või isamaa? Ma ei julge end nimetada patrioodiks, sest ma ei oleks kindlasti nõus ühegi riigi eest surema, kuid Eesti on mulle armsaim kõikidest riikidest siin maailmas. Isegi Soomest. Seal on mu juured emaliini pidi, aga ta pole nii oma kui Eesti. Ma küll tänitan Eestit, aga samas ma soovin talle südamest parimat ning olen valmis tegema kõik endast oleneva, et tal hästi läheks.

Mida siis tähendab arusaam kodumaast ja isamaast? Kas seda, et toetad jäägitult selle maa valitsust ning tema poolt aetavat poliitikat?

Ma kuulen oma kõrvus naeru ajaloo hämarusest.

"Kaevikus patriotismi ei ole," kirjutas Robert Graves.

Mu arust on kirjanike esmaülesanne teha kõik selleks, et me sinna kaevikusse mitte kunagi ei jõuaks.

MEIE POOL LÄKS MÕNUSALT SOOJAKS

Ja nüüd natuke meie ilmast. Pikk külmalaine (2 nädalat!) on lõpuks ometi läbi. Ma olin juba lootust kaotamas, et kas enam lähebki soojaks. Eelmine aasta küll nii ülm ei olnud, märtsis võtsime juba päikest. Sel aastal olid üleeile ja eile esimene kord.
Laupäeval oli 23 kraadi, mis on senine rekord, ja pühapäeval 22. Täna on 23 jälle :) Siis läheb tiba jahedamaks - 18-19, aga järgmine nädal jälle rõõmustavalt 20 kraadi :) Kütmisperiood lõpuks ometi läbi! 

Nüüd hakkame päikest võtma! Juulikesele on pragune aeg kõige prame, kuna ta võib samuti päeval väljas olla ning pole ülekuumenemise ohtu. Saimegi endale juba kena päevituse peale. Mulle meeldib praegune aeg siin kõige rohkem. Aprill ja mai on Hispaanias parimad :) 

Pildil punane laste poolt Garfieldiks ristitud punane kass, kes on meie aias igapäevane külaline :D Talle meeldib pikutada lamamistoolide all.

ROOSINUPS LÄKS EKSKURSIOONILE

Roosinupu klass läks ekskursioonile! Buss on juba ees ning lapsed lähevad kahekaupa peale. Kaasas seljakotitäis moona ning natuke raha, et saaks jäätist ja kommi osta. Plaan külastada üht loodusparki. Roosile on see juba teine ekskurss. Ainult et kui läinud aastal ta veel hispaania keelt ei rääkinud (aru sai), siis sel aastal juba vadistab hispaania keeles. Hätta seega ei jää :D Meie Ellaga lehvitasime järele, nagu ka teised pered. Tripp kestab terve päeva, Roosit on tagasi oodata kella kuueks. 

KREML POLE MAAKOHUS

"Kreml ei ole mikään kihlakunnanoikeus." Need sõnad kuuluvad Soome presidendile Juho Kusti Paasikivile. Nende sõnadega saatis ta oma meeskonna Moskvasse vaherahu nõupidamisetele ning neid sõnu meeldib soomlastele ikka ja jälle üle korrata.
Viimasel ajal üha sagedamini. Kreml ei ole maakohus. Kremlis ei ole mõtet rääkida paragrahvidest, lõigetest ja punktidest. Kremliga läbi rääkides võib seadused unustada. Seal tuleb lähtuda hoopis teistest asjadest. Nagu näiteks sellest, kuidas oma maa jaoks kasudega kaubelda. Mitte et kõik paragrahvid täidetud oleksid.

Soomlased liitusid küll NATOga, arvates, et neil sellest kõige suurem kasu tõuseb, Venemaa näis ju nõrk ning võis arvata, et neil ei tule enam kunagi Paasikivi liini ajada, kuid vajadusel on nutikad soomlased võimelised kiiresti ümber orienteeruma. Ah Ameerika on nüüd Venemaaga? Selvä juttu, tehdään samoin, mõtles Stubb ning läks Trumpiga golfi mängima. Et sealsamas Soome jaoks kõige kasulikum diil välja kaubelda.

Kreml ei ole mingi maakohus ning sama võib öelda ka Trumpi kohta. Ka Trump vilistab paragrahvide peale ning soomlased on sellest aru saanud. Kuna neil on paragrahvidele vilistajatega diilitamises pikk kogemus selja taga. Ja suhted Venemaaga pole ka veel nii rikutud, et neid ei annaks kinni nõeluda.

Eesti liin on aga paragrahvid, lõiked ja punktid. Kas Venemaa pidas kinni paragrahv A lõige B punktist C? Ah ei pidanud? No siis ei räägi temaga! Keerame solvunult selja. Ajame jonni ka siis, kui see meile endale kasulik ei ole. See on Eesti liin.

Rühime mööda oma vagu ka siis, kui see viib kuristikku. Vagu ei vaheta mingi hinna eest.

Soomlane hüppab aga elegantselt ühest vaost teise või pöörab samas vaos ringi. Kuidas kasulikum on.

Ja nii ongi õige. Väike riik peab olema praktilise meelega ning suutma vajadusel kiiresti ümber orienteeruda.

Nüüd on Valges Majas Trump ning Trump ei ole mingi maakohus. Nagu ka Kreml ja Putin. Paragrahvid võib ära unustada.

Vot siis, Kaika Laine minu hõimlane!

Sain täna Geni'lt sellise sõnumi :D Kaika Laine siis minu hõimlane.  
Oli abielus minu vanaema Julie vanaisa Tawid Rochti venna järeltulijaga :) 

AITAB HIRMU ALL ELAMISEST

Mul tekkis huvitav vestlus Aivo Petersoni teemal ning arendan seda siin edasi.

Nimelt kunagi oli riigireetmises võimalik süüdi mõista vaid AMETIISIKUT á la Herman Simm, kuid mõned aastad tagasi tekkis Karistusseadustikku pealtnäha ohutu paragrahvikene - Eesti-vastane tegevus. Mille alla on võimalik paigutada sisuliselt mida iganes ning milles on võimalik süüdi mõista KEDA IGANES. Enam ei pea riigireetmises süüdistatavaks saamises ning vangi sattumiseks olema ametiisik.

Uskumatu, kas pole? Kuidas saab täiesti tavaline inimene nagu Aivoi Peterson, kes on lihtsalt opositsionäär, kellel ei ole mingit ligipääsu riigisaladusele, Eesti Vabariiki reeta? Ega saagi. See paragrahv on pandud Karistusseadustikku inimeste hirmutamiseks. Et me allutaks end enesetsensuurile ega söandaks suhelda kellegagi, kellega suhtlemist valitsus "soovitavaks" ei pea. 

Nõukogude ajal oli kriminaalkoodeksis selline paragrahv nagu "nõukogudevastane tegevus." Kunagi võdistasime selle peale õlgu. Selle alusel represseeriti armastatud vabadusvõitlejaid Tiit Madissoni, Mart Niklust, Enn Tartot, Lagle Parekit. Kunagi me jälestasime selliseid paragrahve, sülitasime neile mõeldes.
Ja nüüd - teeme seda ise, võites ise propagandapunkte Venemaale. Vaba arvamus on alla surutud, tsensuur vohab, ajakirjanikud kiusavad dissidente nagu Mart Kadastik kunagi Edasis. 

Mina ei näe preaegusel Eestil mitte mingit sisulist vahet Nõukogude Liiduga ning see on häbi, SUUR häbi. Ennekõike valitsusele, aga ka kõigile MEILE, et me oleme seda vaikides pealt vaadanud ning sündida lasknud. Ah, las see Peterson istub, ega mina ei ole tema, mõtlevad paljud. Samas end ise vargsi kontrollides, et jumala eest midagi valesti ei ütleks. Meelt avaldada ei julge juba ammu, sest äkki valitsus saadab koerad kallale. 

Nii töötabki totalitarism. Ta tõstab pead vaikselt, märkamatult. Kõigepealt imbuvad seadustesse paragrahvid ning siis pannakse kinni need, kes kõige kõvemini kisavad. Teistele hoiatuseks. Ja näete, ega keegi ei julgegi enam kõvasti kisada. Eesmärk on saavutatud. Kõik on kak položeno. 

Kui tahame aga nõukataaga maha raputada, selle vastiku, ilge nõukataaga, mida me kunagi nii väga jälestasime, siis tuleb "Eesti-vastase suhte" paragrav kohe dekriminaliseerida ning poliitvang Aivo Petertson vanglast vabastada.
Aitab hirmu all elamisest.

SÕDA EI OLE RAHU!

George Orwelli romaani "1984" ehk kõige kuulsam tsitaat on: "War is peace, freedom is slavery, and ignorance is strength." Ehk siis sõda on rahu, vabadus on orjus ning rumalus on jõud! 

Romaanis hakkasid inimesed nõnda uskuma, kuna võim neile nii ütles. Nad ei mõelnud hirmust oma peaga, vaid neelasid alla kõik loosungid, mis tulid ülevaltpoolt. Sama juhtub praegu ka Eestis. Isegi meediaväljaanded õhutavad inimesi enesetsensuurile - jälgi, kelle kõrval sa seisad, kelle kõrval protesteerid, kelle postitusi märgid meeldivaks, kelle infot jagad. Kontrolli enne, kas see inimene ei ole rahvaenlaste nimekirjas ja kas see arvamus on kooskõlas ametliku seisukohaga.

Nõnda, oma peaga mõtlemist lõpetades, annavad inimesed aga kogu võimu enese üle riigile, jäädes vaid ammulisui ootama, mis sealt ülevaltpoolt kukub ning korrutades seda pärast papagoina järele.

Ja nii tekib valitsusel võimalus panna inimesed käituma endale soovitud viisil. Uskuma, et sõda toob rahu ning rahusoov vägivalla ja nõnda edasi.

Orwell mõte oli aga just OMA PEAGA MÕTLEMISE tähtsuse rõhutamine. Kuula, mida sulle öeldakse, ja mõtle siis oma peaga, oma ajudega, mida sulle päriselt öeldi. Kas see, mida öeldi, on mõistlik ja loogiline, või on tegemist järjekordse lollusega, millega valitsus soovib sind panna unustama elu põhiväärtused, et sinust saaks võimu truu teener, kes oleks valmis ohverdama esimese käsu peale oma elu ja perekonna.

Sõda EI OLE rahu, vabadus EI OLE orjus ning rumalus EI OLE jõud. Mõtle ise, oma peaga.

AGENTLUSE JÄRELTUULES

Kuidas siis sugulased suhtusid? Nüüd on nägu lehte löödud ja ise Kremli agentide spisokis. Võiks arvata, et sugulased häbenevad silmad peast.

Aga ei midagi sellist. Üks arvas, et tegu on täieliku jampsnimekirjaga, teisele tegi asi hirmsasti nalja. Üks oli isegi uhke - et sellisesse nimekirja on maru raske pääseda, tahaks ka.
Venelasest sõber ütles, et temale tundub, nagu hoopis tema elaks läänes ning meie Euroopas kui raudse eesriide taga. Kohati tundub mulle ka sedasi. Tahaks vabamat ühiskonda, kus ei peaks pidevalt tegelema enesetsensuuriga.

"Tutvus minuga võib sulle probleeme tekitada," ütles ta murelikult. "Ole ettevaatlik." Seda oli liigutav kuulda. Meenus, kuidas teine sõber, keda kord kohtus esindasin, ütles, et unusta minu asi, sul tekib sellest probleeme. No ei saanud unustada, kuna ei ole minu loomuses sõpra hädas hüljata. Probleeme tuli, aga vähemasti ma sain sõpra aidata.

Praegu on minu lootus, et Euroopa ja Eesti ikkagi muutuvad. Mul on sõpru, keda ma pole näinud aastaid, aga keda ma nii väga tahaks näha. Istuda jälle maha ning juua teed, rääkida ajaloo ja tänapäeva üle vabalt, kartmata, et mul sellest probleeme tuleb. Või neil. Tahaks seda nii väga. 

Praegu lohutab meid teadmine, et küll me ükspäev kohtume. Ükspäev. Kunagi. Millal see ükspäev on? Kes seda teab. Aga mul on tunne, et ma näen selle ära.

SÕPRUSEST

Agendiloo ilmumise järeltuules on mul olnud huvitav lugeda, kuidas erinevad inimesed tõlgendavad sõprust. Osade arvates tuleb sõbrale jalaga tagumikku anda kohe, kui ta arvab teistmoodi kui sina. Osade arvates siis, kui ta satub vastuollu riigi või valitsusega. Osade arvates, kui ta sulle paar korda kehvasti ütleb.

Minu arusaama sõprusest on selline, et sõpra ei hüljata kerge käega. Ma vaatasin nüüd oma meilid üle ning nägin, et Martin Laine oli mulle nädal aega tagasi küsimused saatnud. Ma ei pannud neid tähele, kuna tegelesin laste karnevalikostüümidega.

Ta uuris, kuidas ma tunnen Maksim Revad ja Dmitri Linterit ning Sergei Tsaulini ning kas Eestis on "tolereeritav" olla Putini fänn. 

Nojah, mis ma oskan öelda. See on nagu küsida, kas Eestis on tolereeritav ise oma peaga mõelda. Ma ei oleks osanudki sellele küsimusele vastata. Mis puutub Dimat ja Maksimi, siis ma tunnen neid 2010. aastast, mil me Innoga mõtlesime, et oleks tore Eesti vene kogukonna liidritega kokku saada ning intervjuud teha. Et üldse aru saada, mis neid Eestis häirib ja millisena nemad Eesti tulevikku näevad. Kohtudes olin rõõmsalt üllatunud, kuna tegu oli intelligentsete inimestega, kellega oli lust ajaloo ja tänapäeva üle arutleda. Saime sõpradeks ja kohtusime ka edaspidi. Mõtlesin, et äkki annab nii eestlaste ja venelaste vahele silda ehitada, kuna Pronksiööga see ju purunes, aga ma ei saanud aru, et agendijaht oli siis juba alanud. Riik otsis aktiivselt rahvavaenlasi ning mu uued sõbrad liigitati nende sekka. 

Minul aga ei ole kombeks sõprusest lahti öelda, kui sõber rahvavaenlaste nimekirja satub. See ei ole lihtsalt minu stiil. See pole ju mingi sõprus, kui sa viskad sõbra üle parda kohe, kui ta kellelegi ei meeldi. Selline inimene ei ole kellegi sõber, ei saa sõpruse mõttest arugi. 

Mul on kurb, et Eestis praegu just sellist pavlikmatrossovlikku arusaama kultiveeritaksegi. Alati kontrolli järele, kas sinu - ja su sõbra - arvamus riigipropagandaga kokku käib ja kui ei käi, siis redigeeri oma mõtteid ning anna sõbrale jalaga. 

Sõprus on siiski selline, et nii heas kui halvas. Kui sõpra rünnatakse, siis sa ei hülga sõpra seepärast. Ega ka seepärast, kui sõbraga vahel lahkarvamus tekib. 

Millal siis sõber hüljatakse? Minu jaoks läheb piir sealt, kus sõber leiab, et mind tuleks rünnata. Üks mu vanadest sõpradest ütles mulle nii aasta tagasi, et kõik venelaste sõbrad tuleks maha lasta. Võib-olla ta oli tol hetkel purjus, aga in vino veritas ning täna ma teda enam oma sõbraks ei pea. 

Sõber on see, kes on sinuga nii heas kui halvas ning kes ei ütle sinust lahti ka siis, kui kõik teised on sinu vastu.

MIDA SIIS MINU KOHTA KIRJUTATI

 
Panen eraldi üles: "Neeme Lall tunneb hästi ka alternatiivmeediaportaali Eestinen.fi eestvedajat Irja Tähismaad. Nii Lalli kui ka Tähismaa ampluaas on vandenõuteooriad pandeemiate, ravimitööstuse, sõja ja vaktsiinide kohta. Tähismaa on Facebooki postituses nimetanud Eesti kangelasteks riigireetmises süüdistatud Aivo Petersoni, Venemaa okupatsioonijõudude Ida-Ukraina asutustes leiba teenivat pronksiöö osalist Dmitri Linterit, sõja algul Eestis elamisloast ilma jäänud ja nüüd Vene luureteenistustega seotud propagandaorganites karjääri tegevat Maksim Revat ning Eestist välja heidetud surematu polgu aktivisti Sergei Tšaulinit, kellega ta olla hea sõber."

Mulle heidetakse ette, et ma väljendasin toetust Sergeile, kui ta Peterburi kohvikus toimunud terroriaktis viga sai. 

Nonii :D Neeme Lalli ma tunnen tõesti, aga ma ei tea nüüd, kui "hästi," oleme temaga kohtunud paaril meeleavaldusel. Aivot, Dimat ja Maksimi nimetasin ma kangelasteks tõepoolest ja seisan ka täna oma sõnade taga. Minu arvates ei tohiks Eestis olla poliitvange ning igaüks, kes julgeb riikliku vägivalla vastu välja astuda, on minu silmis kangelane. Nii lihtne see ongi. 

Teiseks. Ma olen korduvalt öelnud, et kes on kord minu sõbraks saanud, see jääb mu sõbraks igavesti. Ka siis, kui tema vastu on terve riik. Seega mind ei huvita, et Maksimil on Eestisse sissesõidukeeld. Ta on mu sõber ikkagi. Mind ei huvita, et Sergei on Eestist välja saadetud. Ta on mu sõber ikkagi. Nagu ka kõik teised, kes on kunagi mu sõbrad olnud. Sõpru ei reedeta ega jäeta maha. Vähemasti mina ei tee seda kunagi. 

Kui see teeb must Kremli agendi, siis ma olen Kremli agent :) 

Lugu ise on siin: https://www.delfi.ee/artikkel/120360695/vene-moju-kuidas-venemaa-propaganda-ja-mojuagendid-eesti-uhhuu-maailma-imbusid?fbclid=IwY2xjawIzv_xleHRuA2FlbQIxMQABHYEfe5RiZCJYKM36OzauSstVClH-ECFWRcXxrvrpbI4AdqfLqP5x97_HPw_aem_2giCUltmWxXr94D7ZhC5PA

Eestineni pääseb siit: https://eestinen.fi/

KREMLI AGENT

See on hämmastav, kuidas elu võib jäljendada kunsti. Oma romaanis "Commander Joao G, Confessions of an Extremist" ma kirjutan, kui pööraselt Eesti jahib Kremli kujuteldavaid agente. Kirjutasin seda kümme aastat, aastatel 2011-2021 ja see ilmus 2022. aastal Portugalis. 

Minu raamatus läheb süütu portugallane Joao Eestisse ja satub vanglasse, süüdistatuna selles, et ta on üks järjekordne Kremli agent. Sest ta tutvus Pronksiöö ajal Tallinnas mõne venelasega ja sai nendega sõpradeks.

Minu raamatut kritiseeriti, arvustaja ütles - kujutate ette -, et ma peaksin oma kodakondsusest ilma jääma, kuna kujutan Eestit nii halvas valguses. Sest mu raamat on liiga venemeelne.

Huvitaval kombel pole Venemaa aga minu raamatu vastu mitte mingisugust huvi tundnud. 

Ja täna avan ma ajalehe ja näen, et nüüd on mind tembeldatud ka Kremli agendiks. Mille põhjal, küsite. Minu Facebooki sõprade põhjal. Elu jäljendab kunsti – Joao tembeldati minu raamatus ka tema sõprade põhjal Kremli agendiks. Teil on paar vene sõpra – olete Kremli agent. See on praegu reaalsus Eestis.

Tegelikult on see agentide jaht mind nii ära hirmutanud, et ma pole pärast Ukraina sõja algust julgenud kohtuda ühegi oma venelasest sõbraga. Sest siis jaht agentide järele tõeliselt hoogustus. Ütlesin ühele oma vene sõbrale, et ma ei saa teda aidata, mille pärast mul on sügavalt häbi, sest kartsin nii väga, et mind tembeldatakse seepärast Kremli agendiks.

Ja ikkagi avastan ma, et mind on tembeldatud Kremli agendiks. Sest kunagi suhtlesin osade venelastega. Kunagi ammu.

Täna ma soovin, et mul oleks olnud rohkem julgust. Sest kui mingis riigis hakkab võimust võtma sõjapsühhoos, kui hakatakse jahtima riigivaenlasi, pole vahet, mida sa teed. Võid olla täiesti süütu, nagu Joao, ja sind tembeldatakse ikkagi agendiks.

Miks? Sest keegi arvab, et sa oled agent. Ja sellest piisab.

Pildil Kremli agent Lissabonis, Comercio väljakul. 

TEINE KARNEVALIPÄEV!!!

Huhhh, metsikult väsinud taas! Eile oli siis suure linnakarnevali teine päev. Sama möll taas - rongkäik, pärast pidu kultuurimajas. Õnneks sadas vähem kui laupäeval. 

Eile kuulutati välja ka parimad kostüümid ning mul on heameel teatada, et meie papagoide meeskond võitis lausa KOLM auhinda, ühe meigi eest. Pildil ongi võidumeik Roosi näol, mille autoriks oli Ella klassi üks emadest. 

Nii et igati korda läinud üritus :D Tohutu töö ja vaev, aga asi oli seda väärt. Roosi ja Ella oli üldise imetluse objektiks. 

Siin siis veel paar pilti peost :) 

Papagoi Ella :) 

Ella ja Roosi pidurüüs :) 

Lapsed kostüümides :) 

Ja veel pilte kostüümidest! 

ROOSI KOOLIKARNEVALI VIDEO!

 

ESIMESE KARNEVALIPÄEVA LÕPETUSEKS

Uhhh, metsik väsimus. Nädal aega tegin kostüüme, lõikasin ja kleepisin, suled olid lõpuks peas ka :D Aga laste nimel võtsin end kokku ja tulemus sai ju väga ilus. Reedel oli siis Koolikarneval ja eile oli Linnakarnevali esimene päev, täna on teine. See tähendab siis seda, et linnarahvas moodustas meeskonnad, kes riietusid ühtemoodi. Meid kutsuti sel aastal esimest korda kampa, nimelt Ella klassi emade papagoimeeskonda :D Pidin siis ka koos nendega kostüüme tegema :D 

Eile kella kolme ajal tegi üks emadest kõikidele teistele meigid - emadele ja lastele - ning pärast seda läksime kõik koos kella viie ajal alanud rongkäigule, mille algus natuke viibis, kuna tibutas vihma. Aga lõpuks saime siiski linna peale marssima ja mis seal salata, väga uhke tunne oli. Ella oli eriti elevil ning muudkui lehvitas oma tiibadega armulikult pealtvaatajatele. Inno jäi igaks juhuks Juuliga koju, kuna ähvardas suurema sajuga. 

Pärast läksime kultuurimajja, kus kõik meeskonnad eraldi lavale kutsuti. Lehvitasime tiibu ja tantsisime :D Väga tore oli.

Täna JÄLLE paraad ning pärast antakse parimatele kostüümidele auhinnad. Siis saab ehk Inno ka tulla ja video teha :) 

Siin pisipapagoi kohalikus kultuurimajas tiibu lehvitamas :D 

Ja siin laste ning emmede stiilinäited :) 

KARNEVALIPILDID!!!!!

Uhke Ellake lehvitab emmele karnevalirongkäigust, õpetaja sätib mütsi :) Tibu esimene karneval! Varsti lisan ka videod!

Siin veel üks pilt uhkest Ellast! Käest kinni hoitakse parimal sõbrannal Julial :) Ella klassi tüdrukud olid Jessie'd ja poisid Woody'd! 

Veel üks lahe pilt Ellast koos oma klassikaaslastega :)

Emmed said vahepeal lastele musi ka teha :) 

Ella! 

Roosi klass väljub kooliväravast :) Märgake ratastooli! Selles on Roosi klassivend Manuel, kes väänas mänguväljakul oma jala välja ega saa praegu käia. Teda lükkab karnevalirongkäigus Roosi klassijuhataja Diego. Hispaanias ei pea keegi kurvalt koju jääma, vajadusel lükkab ratastooli õpetaja. 

Enesekindel Roosi koos sõbrannadega karnevalirongkäigus, nemad olid printsess Romyd Hispaania seriaalist La Vuelta al Mundo de Willy Fog :) 

Vahepeal rongkäik peatus ning sai näha hoogsaid tantse. Kuues klass riietus Peeter Paan'i stiilis ning pildil tantsivad Tinkerbellid :) 

ROOSI JA ELLA KARNEVALIHOMMIKUL!

Jessie ja Romy on valmis! 

ROOSI KOSTÜÜM!

Roosi on Romy Hispaania seriaalist "80 päevaga ümber maailma," aga siia juurde tuleb veel kassi näomaaling, mida näete homme. Kass Lumehelbeke kaasa ei tule :D 

ELLA KARNEVALIKOSTÜÜM!

Karnevaliks valmis! Või õigemini koolikarnevaliks, kuna reedel on koolikarneval ja laupäeval siis SUUR KARNEVAL, mis kestab kaks päeva. Ella klassi tüdrukud on Toy Story Jessie'd ja poisid Woody'd :) 

KARNEVAL!!!!!!!

Paar sõna töökojast ka! Oleme nimelt Roosiga kahekesi ametis ning muudkui lõikame papagoi sulgi papist välja :D Laupäeval nimelt on tulemas meie linna suur karneval ja Ella klassi emad kutsusid meid oma meeskonda. Meie ehk siis mina, Roosi ja Ella oleme papagoid :D Meil on papagoide keebid ja isegi mütsid. 

Suur töö on juba tehtud ja näitan teile ka pilte. Ülemisel pildil siis keep, mis tuleb õlgadele, ning alumisel pildil mütsid, mis tuleb panna pähe. 

Tegelikult algas karnevalinädal juba esmaspäeval, lastel iga päev eri teema. Esmaspäeval pidi igaüks pähe panema vahva mütsi, eile tuli kanda kas lipsu või lehvi ning täna oli koolis pidžaamapäev. Ehk siis igaüks, ka õpetajad, kandsid pidžaamasid :D Reedel on koolikarneval koos kostüümidega ning laupäeval suur linna karneval. 

ESIMESE RAAMATU EUFOORIA

Esimese raamatu eufooria on ikka kõige suurem. Mäletan, kui ilmus mu esimene päris luulekogu. Ma olin 24 ning Tallinna Prokureatuuri abiprokurör. Kirjastus Varrak avaldas. Astusin lihtsalt kirjastuse uksest sisse ja nad olid nõus avaldama, juba see tundus mulle toona uskumatu. Teine šokimoment oli see, kui mulle helistas Margit Kilumets ajakirjast Stiil ja tahtis teha minuga persooniloo. 

PERSOONILOO. MINUGA. Ma istusin parajasti oma kabinetis Harju tänaval, koostasin vist mingit süüdistuskokkuvõtet (mu juhendaja Dilaila Nahkur ütles, et mitte keegi ei koosta nii ilusaid süüdistuskokkuvõtteid kui mina :D) ja pidin tooli pealt maha kukkuma. Aga intervjuu tuli, ma ei mäleta enam, kus me kohtusime ja mida ma seal kokku puterdasin, aga pildid tegi Hele-Mai Alamaa ja meigi Loore Härmat. See on mul meeles. 

Pärast kirjutasid must veel Päevaleht, Postimees ja Ekspress. Oli esitlus Tallinna kirjanike majas, kuhu tulid kohalke ka mu kolleegid prokuratuurist. Isegi peaprokurör Raivo tuli. Raivoga saime pärast headeks sõpradeks. Ühesõnaga, see oli uskumatu aeg ning ma kõndisin kogu aeg ringi, pea pilvedes.

MINA JA MAKSIM

Ajalooline pilt! Vaba ühiskonna raamatu esitlus Tallinnas Vabaduse kohvikus, oma eksemplari on tulnud võtma Maksim Reva, kellest on samuti raamatus juttu. Tegime selle raamatu tarvis mitmeid intervjuusid ning Maksim oli üks intervjueeritavaid, kellega ma ise omal initsiatiivil ühendust võtsin. 

Edgari visioon oli teha lihtsalt raamat Vladimir Panovist, aga mulle tundus see mõte igav. Palju ägedam tundus mõte teha raamat kõikidest riigivõimuga vastuollu sattunutest. Ja nii sündiski mul mõte intervjueerida ka Öise Vahtkonna inimesi, aga ka Tiit Madissoni, Vello Väärtnõud, Klaus Dornemanni, Anna-Maria Galojani ja paljusid teisi. 

Maksimi, Dima ja Klausi jutustatud lood Pronksiööst inspireerisid mind hiljem kirjutama oma romaani.

OLULINE TÄHTPÄEV!

Üks oluline tähtpäev läks peaaegu et meelest siinse kranevalituhinaga, valmistan nimelt praegu lastele kostüüme reedeseks peoks Nimelt täitus ju kolm aastat tagasi MU SUUR UNISTUS ning ilmus minu esimene romaan, ingliskeelne oopus "Commander Joao. Confessions of an Extremist" ehk siis "Komandör Joao. Äärmuslase pihtimused," kus seiklevad peategelastena Tallinna Pronksiöö möllus kolm portugallasest musketäri ning koos nendega mu sõbrad Johan, Juha, Dima, Maksim, Sergei ja paljud teised.

Pildil olen ma esinemas Lissaboni raamatumessil 2022. aasta septembris. Eesti keelde romaan kahjuks veel jõudnud ei ole. Kirjaastus Tänapäev oleks põhimõtteliselt olnud nõus avaldama, aga oleksin pidanud raamatut ümber kirjutama ja mõned asjad välja jätma, mulle aga tsensuur ei meeldi ning nõnda jäi asi katki. Väinö Linna Tundmatut ka tsenseeriti, originaal oli hoopis sõjavastane. Ühesõnaga ei sobi mulle tsensuur ning ootan, kuni mõni Eesti kirjastus on nõus avaldama mu romaani täismahus. Ühed läbirääkimised mul käivad juba, aga sellest on veel vara rääkida, säilitame praegu salapära :D 

Ühtlasi kasutan juhust ja tänan inimesi, kes olid mulle selle raamatu kirjutamisel suureks inspiratsiooniks. Aitäh, Joao, Miguel, Tozé ja Fred, MUITO OBRIGADO!!! Kiitoksia, Johan, olet verraton tyyppi! Juha, kiitos sinullekin! Спасибо вам от всего сердца, Дима и Максим, вы были невероятно храбры!